Autor:
Nitin Arya, Pexels

Kuidas end õppimiseks motiveerida?

Motivatsioon on inimese valmisolek pingutada vaimselt või füüsiliselt mingi eesmärgi saavutamise nimel. Mõnikord väidavad inimesed, et neil on motivatsioonipuudus. Seejuures on võimalik, et ühe konkreetse eesmärgi täitmiseks, näiteks seminariks valmistumiseks on keerukas end kokku võtta, kuid samal ajal võib olla lihtne leida motivatsiooni mõne muu tegevuse jaoks, näiteks kodutöö õigeaegseks esitamiseks. Seega on kasulik mõelda motivatsioonist konkreetselt ühe eesmärgiga seoses, mitte liiga üldistatult. 

Motivatsioon on ajas väga muutlik ja sõltub mitmesugustest teguritest, millest osa saame ise kontrollida. Näiteks ei ole õppija teha, milline on õppeaine eesmärk, sisu või kursuse ülesehitus, ent samas on võimalik suunata seminari arutelu käiku või valida referaadiks enda jaoks põnev teema. Suur osa neist teguritest ongi õppija kontrollitavad: näiteks iseseisva õppetöö aeg ning kestus, asukoht, ülesannete lahendamise viis ja järjekord. 

Siit leiad soovitused õpimotivatsiooni suurendamiseks ja säilitamiseks. 

  • Alusta sisukast eesmärgist. On suurem tõenäosus tegutsema hakata, kui tead, et tegevusel on sinule oluline tulem. Eesmärk on sisukas, kui see on seotud sinu jaoks tähtsate väärtuste ja püüdlustega. Kodutöö tähtaegne esitamine pole ehk vahel sisukas eesmärk, kuid sellel on edasiviiv tulem, näiteks uue oskuse omandamine. Õppijana tuleb kasuks see, kui küsida endalt „Miks ma seda teen?“ või „Mida ma tegelikult tahan saavutada?“. 
  • Pööra tähelepanu tegevusest saadavale kasule. Vähese õpimotivatsiooni korral seostub tööga esmalt ebamugavus ja selle kehvem pool. Negatiivne sisekõne võtab kergesti võimust ja nii tundub töö ebameeldiv, sellega on raske pihta hakata, tegevus tundub keeruline ning võtab palju aega või energiat. Kui pöörata teadlikult tähelepanu tegevuse kasulikkusele, aitab see hoida tasakaalukamat pilti ja emotsionaalset fooni. Küsi endalt „Mis kasu ma sellest saan?“. 
  • Ära jää üksi. Sageli aitab õppimisele kaasa koos tegutsemine: mõnikord õpitakse ühes rühmas ja aidatakse üksteist materjali läbitöötamisel, teinekord tullakse kokku, et viibida ühes ruumis, aga tegeleda oma individuaalsete ülesannetega. Kui jääd õppides jänni, võib sama eriala kogenum tudeng olla abistavaks mentoriks või õppejõud toetavaks konsultandiks. Tähtis on kasutada oma parimaid suhtlusoskusi, et kujundada vastastikku toetavaid suhteid. Seejuures on abistavaks küsimuseksKuidas ma saan õppimisel teiste inimeste abi kasutada?“. 
  • Toeta oma eneseusku jõukohaste sammudega. Et ülesannet alustada ja eesmärke saavutada, pead õppijana uskuma, et oled suuteline nendega toime tulema ja sul on olemas tegelikud teadmised ja oskused ülesande sooritamiseks. Mõnikord tajub inimene, et tema võimekus on tegelikust suurem või väiksem. Liigse enesekindluse tagajärjel planeerime ülesande tegemiseks liiga vähe aega ja ei valmista end ette tegelikuks pingutuseks. Vähene enesekindlus omakorda pidurdab tegutsemist ja eksperimenteerimist ning suurendab ärevust. Ükskõik, mida inimene juba teab või oskab – ta saab veel areneda. Tuleb vaid valida järgmine jõukohane ülesanne, mis viib lõppeesmärgile lähemale. Õppimisele ja ülesande õnnestumisele järgnev eduelamus ja selle kogemuse analüüs lisavad enesekindlust ning aitavad teha järgmisi samme. Keskendu olemasolevale ressursile ja küsi endalt „Mida ma juba oskan ja millega hakkama saan?“. 
  • Omanda õppimisoskused, et teha õppimisest mõnus kogemus. Kuna kõik inimesed on oma elus õppinud loomulikul teel, pole neil sageli olnud vaja süveneda sellesse, kuidas nad seda teevad. Kuna osa asju omandatakse lihtsasti, siis järeldatakse sellest, et ka õpioskused on omandatud. Mingil määral kindlasti on, aga probleem on selles, et vaimselt võimekas inimene omandab uusi teadmisi ja oskusi ka ebatõhusaid meetodeid kasutades. Ülesannete keerukuse kasvades ei pruugi senistest võtetest piisata ja ebaefektiivne õppimine hakkab motivatsiooni pärssima. Näiteks on leitud, et õppematerjali mitmekordne passiivne lugemine või viimasel õhtul enne kontrolltööd õppimine on üsna ebatõhusad õpiviisid. Siiski rakendatakse neid sageli, sest need on tuttavad ja näiliselt efektiivsed. Hajutatud õppimine, mille korral tuleb materjaliga suhestuda, aitab aga õpitul paremini meelde jääda. Küsi endaltKuidas saaksin veel paremaks õppijaks?“. 

Lisalugemist: 

 

Artikli autor: Koolipsühholoog ja psühholoog-nõustaja Tõnu Jürjen

Kas leidsite vajaliku informatsiooni? *
Aitäh tagasiside eest!